Mala on sanskriti keelne sõna ja tähendab otsetõlgituna palvehelmeid.
Teadmine väekeedest saabus minu ellu aastal 2008, kui hakkasin tegelema kundalini joogaga. Kaunid keed välismaiste joogaõpetajate kaelas mõjusid suursuguselt, kuid tundusid tol ajal võõrana… ja nii jäi see aastateks. Kuni ühel hommikul (aastal 2014) mediteerides esitasin endale küsimuse: Milline panus saan mina maailmale olla, mida minul on maailmale anda? Vastus oli konkreetne – hakka tegema tervendavaid väekeesid! See oli korraldus! Mul ei olnud aimugi, kuidas neid teha ja millised nad peaksid välja nägema, aga tunne oli õige ja nii hakkasin katsetama, pusima, proovima – otsisin erinevaid materjale ja tehnikaid – otsustasin leiutada „jalgratta“, kas tuli jalgratas, see polegi oluline, oluline on see, et olen tänaseks tulemusega rahul. Samm-sammult hakkasid keed võtma väekee vormi ehk neil hakkas olema teatud arv helmeid ja otsa tahtis tulla tutt…nii jõudsin tagasi suursuguste VÄEKEEDE juurde.
Tänaseks on väekeed minu jaoks palju enamat kui palvehelmed ehk meditatsiooni abivahendid – nad on tervendavad väekeed nii nagu korralduse olin saanud. Nad on looming ja eneseväljendamise viis – nad on minu jaoks olemise viis.
Vahel küsitakse, et kuidas need väekeed mul tulevad… mulle meeldib öelda, et on olemas väekee kanal, logid sisse ja sealt ta tuleb…. Aga tegelikult saan palju inspiratsiooni loodusest – puudelt, lilledelt, looduse värvitoonidest – iga kord on selles väga kindel sõnum, emotsioon, mõte. Vahel tulevad väekeed mingite olendite või tegelastena, näiteks Indiast tulles tuli minuga kaasa kamp jumalannasid, kes materjaliseerusid 7 erineva väekeena. Hoopis eriline on loomine, kui keegi tellib endale väekee – see on tunnetamine ja usaldamine…mida vabamad käed annab mulle tellija, seda suurem on tema usaldus ja vabam on infovoog ja seda erilisem saab tema väekee.
Väekeesid ei saa teha tegemise pärast, siis on ta pelgalt ilus ese, aga elutu ja väeta, temas puudub mõtestatus ja loomise kirg.
Minu lemmikmaterjal malade loomisel on poolvääriskivid ehk kristallid, aga vahel soovivad kristallid enda kõrvale puitu, luud, metalli, pärleid, koralle, sulgi. Kõik need materjalid punun kokku siidiniidile ja „kirss tordil“ on siidituti tegemine.
Ühel hetkel tundus, et nüüd on õige hetk jagada oma kogemust ja loomise protsessi teistega – sellest said alguse malapunumise töötoad, mida olen juhendanud viimased kolm aastat suure rõõmu ja armastusega. Kordade, osalejate ja malade arvu pole kokku lugenud ja see polegi tähtis – oluline on osa saada koosloomisest ja näha sära inimeste silmades ja armastust isepunutud väeka kee loomisest.
Tänan Universumit usalduse eest, Malapunuja Leie (sügisel 2017)
